Ma tahan käia okkalisel teel
ja mõtelda. Las mure paisub maruks –
mu päevadel on rõõmusidki varuks:
aeg-ajalt helinatest joobub rind,
veel väljamõeldis ajab nutma mind,
ja eluõhtul helkima lööb kuski
ehk mulle armu viimne naeratuski.

aleksander puškin